Diabeedihaiged tööl – mida peaksid kolleegid teadma? 

Nimelt on Tervisemuuseumis juba teist aastat tööl võimekas ja mitmekülgne näituste ja kogude tiimijuht Jelena, kellel juhtub olema ka diabeet. Vaatleme Jelena kogemust tööelus läbi töö- ja organisatsioonipsühholoogi pilgu ning arutleme, miks teadlikkus sellise haiguse olemasolust on oluline. 

„Eestis on I tüüpi diabeeti diagnoositud 7000 inimesel ja II tüüpi diabeeti põeb hinnanguliselt 100 000 inimest, ca 30% inimesi ei ole veel diagnoosi saanud, kuna selle haiguse algus on salakaval ja hiiliv“, selgitab Diabeedikooli juht Kristi Peegel. 

Paljud diabeedihaiged on tööealised ning viibivad suure osa päevast töökeskkonnas. „ Kui tööandja soovib teada, kuidas luua diabeedihaigele sobivat töökeskkonda või diabeeti põdeval inimesel on endal vaja nõu, kuidas töökeskkonnas paremini toime tulla, siis võtke julgelt ühendust Diabeedikooliga (diabeedikool.ee)“, lisab Diabeedikooli juht. 

Diabeedihaigete igapäevaelus on sotsiaalne võrgustik elulise tähtsusega – kolleegi ja lähedase mõistev suhtumine, oskus märgata ja õigel ajal abi pakkuda annab vajaliku turvatunde.

Sõltumata diabeedi levikust, kuuleme sellest siiski piisavalt harva. Stigmatiseerimise hirmus, kartes kaaslaste halvakspanu ja tõrjutust, ei julgeta tihtipeale oma diagnoosist rääkida. Mitte rääkimisest tingituna on diabeedihaige aga tõenäolisemalt stressi ja pinge all, mis omakorda süvendavad terviseprobleeme ja võivad tekitada lisaks ka vaimse tervise muresid. 

Süües kasvab isu, aga tõuseb ka veresuhkru tase

Ligi kaks kümnendit diabeedihaigena elamist on suunanud Jelena tasahilju teadlikuma toitumise juurde. Üheks olulisemaks indikaatoriks peab ta veresuhkru taseme tõusu söömise ajal, mis on eelkõige tingitud toidus sisalduvatest süsivesikutest. 

„Tervel inimesel jääb veresuhkrutase normi piiridesse tänu insuliinile, mida toodab pankreas. I tüüpi diabeeti haigestunud inimese organism insuliini ei tooda ning veresuhkrutaseme langetamiseks on vaja seda süstimise teel manustada. Insuliini kogus peamiselt sõltub aga sellest, kui palju süsivesikuid on toidus“, selgitab Jelena.

Diabeedihaige enesetunnet mõjutavad enam kui 40 tegurit

Lisaks toidule mõjutab veresuhkru taset ka organismi omapära, liikumine, ilm, tuju, haigestumine või paranemine, vaimne pingutus jmt. Mõjutavaid faktoreid on rohkem kui 40 ja võib juhtuda, et osa neist avaldavad mõju samaaegselt. 

Oma kogemusele tagasi vaadates kirjeldab Jelena, et haiguse algusperioodil oli veresuhkru taseme stabiilsena hoidmine lihtsam ning täheldab, et enda keha ja enesetunnet tuleb alati jälgida. Mida rohkem reegleid ja piiranguid endale sead ja pingsamalt oma igapäevaelu tegevusi jälgid, seda ilusamad veresuhkru numbrid on, aga samas muutub see järjest vaimselt kurnavamaks.

„Viimase 8 aastaga on organism muutunud tundlikumaks näiteks liikumise ja mitteliikumise, temperatuuride kõikumise, hormonaalsete muutuste, tugevate emotsioonide ja adrenaliini mõju avaldamisel, mis omakorda teeb diabeedi haldamise keerulisemaks.“ 

Tööandja ja kolleegide informeerimine diabeedist on olnud loomulik

„Oma haigusest olen alati tööjuures rääkinud. Kui asusin tööle Tervisemuuseumisse, oli minu jaoks tähtis minu eripäraga arvestamine ja mõistmine,“ kirjeldab Jelena enda ootusi tööandjale ja kollektiivile. „Seni on kõik inimesed, kellega olen ka (varasemalt) töötanud, olnud toetavad ja mõistvad, mingit kiusamist või mittearvestamist pole ette tulnud.“

Tööandjale enda tervisliku seisundi selgitamine tundus Jelenale edasise koostöö huvides ainuõige ja loomulik: “Kuna minu veresuhkru kõikumised on kohati olnud ettearvamatud, siis pidasin ausaks toona uue tööandja teavitamist – otsustasin seda teha juba tööintervjuul.“ 

Jelena sõnul oli uute kolleegide reaktsioon tema jaoks igati ootuspärane: „Rääkisime läbi, mis haigus diabeet on ja mis ohud sellega kaasnevad ning ühtlasi sellest, millega peab minu puhul arvestama.“ 

Kui tööandja ei ole töötaja eripäradest teadlik, siis ei saa ta pakkuda ka vajalikku tuge, mis võib olla eluliselt oluline. Tööandja saab kaasa aidata usaldussuhte loomisele, luues psühholoogiliselt turvalise töökeskkonna, kus avatud ja toetavad vestlused on normaalsus. 

Diabeet ei sea piiranguid tööelus

Lühikese ajaga on Jelena liikunud näituste projektijuhi positsioonilt Tervisemuuseumis tiimijuhi positsioonile, mis näitab, et diabeet ei ole eneseteostamise puhul takistuseks. 

„Näiteks puhkust planeerides olen palun arvestada laste diabeedilaagri ja diabeedi suvekooli toimumisajaga, et mul jääks võimalus oma vaimset olekut turgutada omasuguste seas. Sellele ka tullakse vastu.“  Hoides töö- ja eraelu tasakaalus, puhates ja taastudes pingutusest võimaldab olla ka tööajal produktiivsem.  Teadmine ja kogemine, et oled kaasatud aruteludesse ning sinu vajadustega arvestatakse, motiveerib ja suurendab pühendumist organisatsiooni eesmärkidele. 

Tänaseks teavad ka Jelena kolleegid, et tal on vaja insuliini süstida ja et selleks kannab ta käel vastavat sensorit. „Olen huvilistele näidanud nii insuliini pen-süstalt kui ka sensori paigaldamist. Et tegu on Tervisemuuseumiga, siis võivad minu näited kuluda ära ka tuuridel või muuseumitundides.“ 

Vahel käib Jelena tööl koos oma abikoeraga, kes on koolitatud higilõhna järgi ära tundma madalat veresuhkru taset. Ta lisab, et hästi kasvatatud koerad on alati tööle oodatud – neljakäpaliste ilmumine kontoris tekitab elevust ja rõõmu ning toetab ka vaimset tervist.

Teadlikkuse tõstmine kollektiivis soosib mõistvat suhtumist

Vaid teadlikkuse kasvatamisega saame loota, et eksiarvamusi ja stigmasid jääb vähemaks ning ümbritsevad inimesed õpivad me igapäeva toimetusi paremini mõistma. Kuigi enda tervisest ei pruugi olla alati mugav rääkida, tuleks siiski leida viis, mil moel ka kolleege enda eripärast teavitada. 

„On juhtunud, et olen unustanud insuliini koju, mistõttu ei osalenud koosolekul ja läksin otse kodukontorisse,“ toob Jelena näite, miks teinekord on vaja kiirelt enda tervis esikohale seada. „Tööl suhtuti olukorda väga mõistvalt. Nüüd on mul puhketoa külmkapis varuinsuliin ja sahtlis nõelad. Sealsamas on ka kommide ja müslibatoonide varu, et vajadusel kiiresti veresuhkrut tõsta,“ kirjeldab Jelena, kuidas tervist au sees hoidev tööandja on pakkunud talle piisavalt tuge ja mõistmist.

„Mõnikord lähen ka koosolekule varudega – kommid ja insuliin kaasas – keegi ei tee välja, kui ma madala veresuhkru tõttu söön või keeran selja ja teen süsti. See suhtumine, kui keegi ei pööra liigselt tähelepanu minu toimetamistele, on tegelikult julgustav ja toetav. Ei taha ettegi kujutada olukorda, mil näiteks koosoleku ajal läheb veresuhkur alla, aga on hirm tõusta ning midagi süüa võtta.“

Turvaline keskkond ja ühised väärtused kannavad 

Mida laiem on tugivõrgustik ehk toetav pere, teadlikud sõbrad, avatud töökaaslased, meditsiini- ja koolitustugi, ühiskond, seda turvalisem ja lihtsam on toime tulla ning olla mina ise.  Sama kehtib ka diabeedihaigega, kellel on nimetatud eeltingimuste täitmise korral hõlpsam keskenduda oma huvidele ja oskuste arendamisele.

Särasilmne Jelena võtab oma mõtted kokku tänusõnadega: „Ma olen kolleegidele tänulik, et nad ei ütle „Diabeet on elustiilihaigus ja oled ise süüdi“ ja et kaneeli või mustikaid süües saab sellest lahti. Õnneks on Tervisemuuseumi üks väärtustest olla teaduspõhine ning minu diagnoosiga sobib see väga hästi kokku.“

Kui organisatsiooni väärtused on kollektiivis ühiselt mõtestatud ja neid rakendatakse igapäevaelus, siis on see suur ühisosa, mis aitab kaasa töökiusuvaba keskkonna kujundamisele. Tööandja võimalus on teadlikkuse tõstmisele kaasa aidata ka töötajaid koolitades nii tervise-, vaimse tervise- kui mitmekesisuse teemadel.

Kokkuvõtteks,

• psühholoogiliselt turvaline töökeskkond, kus inimesed saavad ilma liigsete pingeteta oma rõõmudest-muredest ja vajadustest rääkida, kartmata stigmatiseerimist ja tõrjumist,
• ühised väärtused, mis on kompassiks suhtlemisel ja otsuste tegemisel, 
• teadlikkuse kasvatamine läbi koolitamise ja info jagamise,
• töö- ja eraelu tasakaalu hoidmine, tehes pause ja taastudes pingutusest,

on normaalsus ja hea, tervislik ning motiveeriv töökeskkond kogu kollektiivile.  Kui töötajad on motiveeritud ja pühendunud, panustavad nad meelsasti ka organisatsiooni eesmärkidesse ja kõik võidavad sellest.

Kairi Kallaste, Jelena kolleeg ja tööõnnespetsialist:

„Imetlusväärne kui suure töövõimega Leena (Jelena) on. Vahel on see ka hirmutav, kas ta üle ei pinguta. Samas olen aru saanud, et ta teab, kus on piir ja kust kohast tuleb aeg maha võtta. Terve tema elu vajab distsipliini ja võiks öelda ka rutiini. Leena on meie kollektiivis hoitud, teda ei haletseta, aga tema erisustega arvestatakse ja seda on väga südantsoojendav kõrvalt vaadata. Kindlasti on Leena ise see, kes on aidanud oma haigusega seoses positiivse õhkkonna meile luua, olles ise aktiivne, osavõtlik ja heatujuline.“

Peresõbraliku kuldmärgise pälvinud Tervisemuuseum peab oluliseks paindlikkust ja töötajate heaolu. Andes töötajale võimaluse õigeaegselt süüa, puhata, liikuda, vajadusel tööpäeval arstil käia ja ennast mugavalt töökohas tunda, saab organisatsioon vastu pühendumise ja panustamise. Jelena puhul entusiasmi ja toredad ideed. 

Lihtsad nipid stressi maandamiseks

Et pinge mõjutab veresuhkru taset, siis uurisime tiimijuhina töötavalt Jelenalt, kuidas tema oma tööstressi maandab. Kõige olulisemaks peab Jelena oma enesetunde jälgimist, aga toob välja täiendavad tegevused, mis aitavad tema töö- ja eraelu tasakaalus hoida:

• Regulaarne suhtlus: Jelenal toimuvad juhiga kord nädalas 1:1 vestlused, kus saab olulised teemad rahulikult läbi arutada ja koos lahendusi leida;
• Efektiivne ajaplaneerimine – nii nagu vabal ajal nii on ka tööl oskuslik ajajuhtimine suureks abinõuks. Tööülesannete vahele on Jelena planeerinud einestamised, pausid, võimalusel võtab ta ette ka värskendava jalutuskäigu;
• Aeg iseendale – vabal ajal joonistan, teen pikki jalutuskäike oma aktiivse koeraga ning veedan aega pere- ja sõpradega.

Selle artikliga soovime kaasa sotsiaalse stigma vähendamisele ja vaimse tervise hoidmisele töökeskkonnas. Info diabeedi kohta http://www.diabetes.ee/mis-on-diabeet

Artikli autor: Riina Telling, Eesti Töö- ja Organisatsioonipsühholoogide Liit (www.etop.ee)
Teksti toimetas: Maarja Pehme